Urmo RAus

Maal


Oma maalikunsti otsingutes olen jõudnud omamoodi "ilmustuslikku" maalimiseni. Selles protsessis on midagi digiajastu eelse fotopimiku müsteeriumist, kus ilmutusvanni vaadates ootame erutatult üllatuslikku hetke. Loodame, et filmilindil oleks foto, mis on “libisenud käest”. See on foto mida inimsilm tegelikult ei näinud või ei saanudki näha ja mis on justkui ilmunud kaadrisse meelte välisest maailmast. Maalides kasutan lõuendit just sellise alusena, kuhu püüan tabada kujundeid ja emotsioone “lõuendi tagusest” maailmast. Maalides pööran tihti ka lõuendit ringi ja nii on minu maalidel läbi lõuendi mõlemalt poolt imbunud kujundeid või värve. Minu maalid on ka ilmutusvannile sarnaselt akvaatilised, sest kasutan maalides palju vett ja looduslikke pigmente. Minu ateljee upub tihti sõna otses mõttes ja seetõttu maalin ka võimalusel vabas õhus. Oma varasemas maaliloomingus, püüdsin lõuendiga selle kulumiseni töötades, jõuda samuti kaadri tagusesse maailma ja läbida formaalne piir kahe maailma vahel. Minu selle perioodi maalidel kulutasin intensiivses maalimise protsessis lõuendit piirini, kus läbi kulumisjälgede ilmuvad varjude mängud, lõuendi tagusel seinal. Selle radikaalse lõuendi käsitlemise taga oli ka  omamoodi psühhoanalüütiline soov vabaneda minevikust läbi maali,  põhjani ja sealt veel kaugemale minnes.