Liiv on vist üks väheseid looduslikke mineraale, mis on andnud nime rahvale, keelele ja ka tervele maale. Kuramaa ja Liivi randade kaunis valge liiva viirg jõuab välja Pärnumaale. Umbes sellel piiril lõppes ka sajandeid Liivimaa ja sealt edasi algas Eestimaa.

Liivlaste ja Liivimaaga on mul oma isiklik suhe. Minu emapoolne vanaisa oli pärit tänapäeva Läti aladelt ja oli juurtelt ilmselt liivlane. Läti keelt valdas sama vabalt kui eesti keelt ja oma mõtetes oli ta aga alati rohkem teisel pool Läti-Eesti administratiivset piiri. Tallinnas ja Põhja-Eestis ei käinud ta oma elu jooksul vist mitte kunagi. Riia oli tema jaoks pealinn ja Liivimaa see, mis tõmbas. Sinna kadus ta tihti hommikuti võrriga mööda tolmavaid kruusateid ja õhtul koju tulles olid tal kaasas pangetäied murakaid või muid metsaande.

Mingis mõttes olen vist vanaisalt selle geograafilise enesemääratluse pärinud, sest Tallinn jätab mind tänaseni täiesti külmaks. Kõik oma lapsepõlvede suved veetsingi Eesti-Läti piirialade lõputute metsade ja rabade serval, Jäärjas. Liivi rannad, Häädemeestest Saulkrastini olid minu lapsepõlve unistuste rannad. Nendest randadest õhkub soojust, mida pole Põhja-Eesti randades, ja nad tekitavad tänaseni minus oma rannamändide all olevate pehmete okkavaipadega turvalisuse tunnet. Ühe korra elus olen seda turvalisust sealt ka otseses mõttes otsinud.

Kui sain 1987. aastal kutse ilmuda nõukogude armee laagrisse, siis loomulikult ma sinna ei ilmunud. Sõitsin hoopis telgi ja ühe kooliaegse armastusega Saulkrasti randa, jäin sinna kaheks nädalaks, kuni armee värbamisaeg lõppes. Ilmusin siis päevitununa ja lambanägu tehes Viljandi sõjakomissariaati, kus võtsin rahus vastu mulle määratud sõimu.

Läti metsadesse põgenemine oli minu esimene instinkt, mille olin ilmselt kaasa saanud oma vanaisalt Karlis Lusiselt, eestipäraselt Karl Luusilt, kes samuti varjas ennast staliniaja repressioonide eest Lätimaa metsades. Sellest metsas elamise ajast oli tal säilinud suurepärane looduse tundmine ja ka austus looduse vastu. Vanaisa loodusega suhtestumine on ka mind mõjutanud.

Mõne aasta eest ostsin ühe 1669. aastal Utrechtis väljaantud prantsusekeelse raamatu “Liivimaa ajalugu”. Raamat lõpus oli autori lõppsõna, mis oli kirjutatud Haagis ühel augusti õhtul rohkem kui kolmsada aastat tagasi. Istusin samuti parasjagu Haagis oma kirjutuslaua taga ja oli augusti sume õhtu. Meenusid kõik Liivimaa liivarannad ja mustikapuhmastega männiokka vaibad, mingi üldistav liivi arhetüüp, mis minu mälu sügavamates kihtides on. Juba siis tekkis mul mõte maalides seda arhetüüpi edasi anda. See mõte küpses mingi aja ja otsis õiget väljundit – vormi, mis nüüd koos Andres Koortiga ühisnäituse kujul teoks saab.