Düünid

Düünid

Elan Haagis düünimaastike piiril, kus veel veidi rohkem kui sada aastat tagasi olid mereäärsed karjamaad. Sellel mõne ruutkilomeetri suurusel maalapil hakkas Vincent van Gogh maalima aastatel 1882-1883 oma esimesi õlimaale düünimaastikest ja kaluripaadidest.

Aastakümneid hiljem vaimustas Van Gogh’i looming teist suurt hollandi maalikunstnikku, Piet Mondriaani. Aastatel 1909-1911 valmis Mondriaanil maaliseeria Duinlandschap (Düünimaastikud). See maaliseeria oli Mondriaani loomingus oluline samm abtraktsiooni suunas ja võib-olla üldse üks esimesi abstraktseid maastiku käsitlusi.

Jalutan tihti düünides ja olen püüdnud lahti mõtestada selle omapärase valguse ja avatud taevaga maastiku olemust. Nende Põhjamere äärsete liivakõrgendike üheks omapäraks on tohutu avarus, mis tekib silmapiiril avaneva mere, taeva ja maapiiri proportsioonidest, milles domineerivad meri ja taevas. See on vabaduse ja vabanemise tunne. Düünimaastike teiseks omapäraks on looduslike õistaimede rikkus, mis oma õitemerega tekitavad maastikus impressionistliku kerguse. Siin kasvavad kibuvitsad, astelpajud ja paljud erinevad nõmmelilled.

Markeerimaks oma hollandi eluperioodi, maalisin seeria maale düünimaastikest. Maastikest, mis on muutnud arusaama kujutisest lõuendil ja maalikunsti võimalustest.

Minu maaliseeria “Düünid“, suured abstraktsed maalid on maalitud lõuendi tagumisele küljele ja ilmuvad ilmutisena lõuendi nähtavale poolele.

Seeria “Düünid“ on omamoodi jätk “Lõuna-Eesti maastike” seeriale, kus mõtisklesin eesti kunsti algupära üle lõuendi, linakasvatuse ja kuppelmaastike kaudu. “Düünid“ on mõtisklus hollandi kunsti lätetest.

Urmo Raus