Aqua vitae

Kuhu viivad unistuste valged laevad või ehk helesinised linnud, nagu on näha Jaani kiriku galerii seinal? Sest nagu Te ütlesite näituse kaaskirjas – vesi on unistamise materjal.
Seda öeldes tsiteerisin ma prantsuse filosoofi Gaston Bachelardi, kes on kirjutanud terve raamatu vee teemal. Õigemini on ta kirjutanud neljast elemendist: tulest, maast, õhust ja veest – igaühest eraldi raamatu. Ta on käsitlenud inimese mõttemaailma ja ka kirjanduslik-ku sidet nende materjalidega. Bachelard on üks minu lemmikuid ja aegumatu.

See on aga tõsi, et vesi on unistamise materjal. Me kõik läheme mere äärde suvepuhkusele, vesi viib meie mõtted mujale – eriti siis, kui olla veega dialoogis. Kui me läheme randa või oleme oja ääres, siis me suhtleme veega kui elava materjaliga.

Kuhu praegu peaks vesi mõtted viima? Mille juurest ära?
Vee juurde minek on üks võimalus ennast sellest maailmast välja lülitada ja mõtiskleda. Veega on seotud palju tarkust – eriti voolava veega. Voolav vesi ongi oma olemuselt justkui palve. Palve kosmilises mõttes, võimalus ennast loodusega samastuda.

Voolav vesi on ka Eesti rahvausundis olnud püha. Vett tuli hoida ja veevoolu ei tohtinud takistada, vesi oli vaba element. Sellest maarahva vee pühaks pidamisest on kirjutanud ki-rikuõpetaja Johann Gutslaff 1644. aastal oma raamatus Võhandu pühaks pidamise juhtu-mist. Sama on allikatega – allikad on läbi aegade olnud pühad.

Eesti muinasusundis elas igas veekogus vetevaim. Vette ka ohverdati. Ülemiste vanake ei ole midagi muud kui üks vetevaimudest. Ka teistes vandes kultuurides oli samamoodi, mõ-leme või Poseidoni peale Antiik Kreekas. Rahvausundites on veel alati olnud hing.

Näituse nime idee sündis mul kevadel, kuid paradoksaalselt lugesin hiljem juunikuise põua ajal, et Viimsis oli veeprobleem ja inimesi manitseti vett säästlikult kasutama. Vesi on eluli-selt oluline meie toimimise jaoks. Inimene võib päris pikalt nälgida, kuid ilma veeta ta kaua vastu ei pea.

Milliseid eredamaid isiklikke kokkupuuteid Teil on olnud veega?
Ma olen oma hingelt pigem sisemaa inimene, mul ei ole otseselt merd vaja. Kui osa inimesi on merest sõltuvuses, räägivad, kuidas nad kogu aeg peavad saama mere äärde, siis minule pakub hingeliselt üks ilus järv vee-elamust rohkem kui meri.

Vee mõttes on mulle kõige rohkem elamusi pakkunud Šveitsi mägijärved oma ilus ja ka Vahemeri. Ma pigem olengi rohkem Vahemerest kui Läänemerest sõltuv, sinna ma tahan kogu aeg tagasi, seal on minu vaimne kodu. See on minu jaoks väga sügava kultuurilise tähendusega meri. Igas riigis, mis teda ümbritseb, on ta natuke erinev, aga samas ta ühendab ja Vahemere maade kultuur ongi tekkinud sellest ühendusest ja teineteiselt õppimisest.

Kas te oskate õpetada, kuidas vaadata vett, näha vee tarkust?
Eestis on väga palju ilusaid allikakohti, nendest on ka kirjutatud, neid on kaardistatud. Kui Eestis tahta sisemaal ringi rännata, siis see on üks huvitav teekond, allikast allikani. Iga põ-lise allikaga on seotud oma rahvapärimuslik lugu.
Igal inimesel võiks tegelikult olla oma allikas või oja, kuhu alati naasta. Ma ei pea siin oma all silmas omandit, vaid hingelt oma. Viljandimaal on mul oma oja – ta on justkui elusolend, lemmikloom, kes ootab mind alati tagasi.

Miks sai näituse pealkirjaks just „Aqua vitae“?
Seda võib võtta väga üks ühele, aga võib tõlgendada ka väga mitut moodi. Kui me praegusel ajal räägime kliimaprobleemidest, siis lõpuks taandub kõik see vee peale. Olgu siis veetaseme tõus või jäämägede sulamine.
See, kuidas me veesse suhtume, kuidas hoiame teda puhtana või saastame, on keskne teema elu säilimisel Maa peal. Väga paljud liigid on mõjutatud vee puhtusest.

Milline on olnud sellele näitusele jõudnud maalide sünd ja kasvamine?
Minu maalid sünnivad sõna otseses mõttes vees, sest kasutan maalimiseks palju vett. Segan oma värve värvimuldadest ja värvide sideained on vee baasil. Neid värve võiks nimetada ka vesivärvideks.

Ma olen kõik need maalid maalinud oma ateljees Madalmaades, Haagis. Elan 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel Põhjamerest ja käin düünides peaaegu igal õhtul jalutamas.

Viimsi näitusel on mul väljas erinevaid merest ja veest inspireeritud maale. Mõni maal on Haagi düünidest inspireeritud ja mõni Capri maalide seeriast. Kuid on ka Liivi lahest inspiratsiooni saanud maale. Millegipärast olen lihtsalt viimastel aegadel jõudnud alati välja veeni.