Capri

Caprit on poeetilise kujundina võrreldud sfinksiga ja saare reljeefne kuju tõepoolest seda fantaasiaolendit meenutab. Selle tillukese Türreeni mere kaljusaarega seotud legendid ulatuvad ajaraamatus sügavale ja nende avamine lehekülgedena on nagu laskumine Anacapri kaljult mööda foiniiklaste trepi 800 astet otse türkiissinise mere pinnani. See lõputuna näiv trepp oli aastasadu ainus ühendustee Caprit mandriga ühendava väikese sadama ja tema teises otsas oleva, pea ligipääsmatul kaljukõrgendikul asuva Anacapri küla vahel. Nabanöörina looklevat treppi mööda veeti üles kõik eluks vajaminev ja alla see, mida oli Anacapril pakkuda muule maailmale.

Foiniiklaste trepp laskub otse doktor Axel Munthe San Michele villa kõrvalt ja sealse terrassi serval valvab horisonti punasest tähnilisest graniidist sfinks, justkui Sophoklese Oidipuse tragöödias Teeba linna üle. Munthe sfinks on küll teadaolevalt pärit Egiptusest ja loomult pigem heatahtlik valvur. See lõvi keha, linnu tiibade ja inimnäoga kuju on orgaani-line osa doktori suurepärasest lavastusest erinevate ajastute „kividega”, mis kaunistavad San Michele villat. Paljud Axel Munthe „kivid” on väga sümboolse tähendusega ja tundub, et doktor ei valinud neid juhuslikult. Näiteks võib tuua antiikse unejumala Hypnose kuju tema magamistoa voodi päitsis – teadaolevalt kasutas Munthe ühe ravimeetodina oma patsientide peal ka hüpnoosi.

Seos sfinksi, mis tähendab vanakreeka keeles kägistajat  ja Capri vahel on siiski olnud ajaloos rohkem kui kujundlik. See seos jääb Rooma keisririigi aega, kui Caprist sai pikaks perioodiks impeeriumi erakla ja sinna pagendati valitsejate soosingu kaotanud lähikondlasi, kes sageli saarel mõrtsuka käe läbi elu kaotasid. Üks tuntuim neist oli keiser Marcus Aureliuse suurushullunud poja Commoduse vanem õde, keisrinna Lucillla, kes organiseeris 182. aastal ebaõnnestunud vandenõu oma venna võimult kõrvaldamiseks. Commodus lasi Lucilla Caprile pagendada ja hiljem seal mõrvata. Sarnane stsenaarium kordus saarele pagendatud Commoduse abikaasa Crispinaga. Capri olustik sobis selliste tragöödiate dekooriks nagu Vana-Kreeka amfiteater, mis tavaliselt ehitatigi loodusesse viisil, et lava taustaks jääksid kaunid vaated mägedele või merele. Etendus anti sel moel nii rahvale kui ka jumalatele endile, kes loodusjõudude ja inimeste maailma üle valitsesid.

Juba esimene Rooma keiser Augustus rajas Caprile oma merevilla, kuid tõeliseks maailmakeskuseks muutus saar alles tema kasupoja keiser Tiberiuse valitsusajal. Tiberius eraldus vandenõude hirmus saarele ja elas seal alates 26. aastast kuni oma surmani aastal 37. Tiberius tegi Caprist omamoodi kindluse. Ta lasi sinna ehitada kaksteist villat, millest kuulsaim oli Jupiterile pühendatud villa Jovis. See pea neljakümne meetri kõrgune, kaheksakorruseline palee asus otse merepinnast kerkival ligipääsmatul kaljunukil. Jupiteri villa oli igas aspektis oma ajastu arhitektuuri ning insenertehnilise mõtte suursaavutus. Kõrgel, kolmesaja meetri kõrgusel vertikaalsel kaljul, kus villa seisis, polnud vett, ja seetõttu rajati vihmavee kogumiseks tohutud reservuaarid. Vett filtreeriti ja sellega varustati nii terme kui ka purskkaeve ning paleed ümbritsevaid iluaedasid. Ehitamiseks kasutati vulkaaniliste kivide ja mördi segu ehk monoliitset valu, kaasaegse betooni eelkäijat. Moodsa villa ühes kõrgemas servas oli majakas, mille valgussignaalide abil suheldi Miseno sõjasadama ja selle kaudu kogu Rooma impeeriumiga.

Tiberiuse kohalolu on kaljusaarel tänaseni tuntav ja paljudes kohtades võib märgata keisriaegsete rajatiste säilmeid. Saare müstilisem koht, Taevasinine koobas, oli Tiberiuse ajal samuti kasutusel. Selle täpne funktsioon pole päris selge, kuid arvatakse, et tegu oli keisri privaatse ujumiskoha või hoopis Mithrase kultuskoopaga.

Tiberiuse Capril elamise aega markeerib üks oluline sündmus, mis muutis maailma ajalugu ning mõjutab seda tänaseni – Naatsareti Jeesuse risti löömine Juudamaal 33. aastal. Jeesuse üle kohut mõistnud Pontus Pilatus oli Juudamaa prefekt, kelle oli kinnitanud ametisse Tiberius. Käsuahelate kaudu oli Tiberius kogu impeeriumi valitsejana nii Juudamaal toimuva kui ka Pontus Pilatuse tegevusega hästi kursis. Teades hiljem kirjapandud evangeeliumi kaudu Jeesuse elulugu enam-vähem sünnist surmani, võime ette kujutada seda paralleelmaailma, milles elas Tiberius Capril alaealiste poistega basseinis „hullates” ning Jeesus Juudamaa lihtrahvale oma armastuse tõde kuulutades. Igal juhul ei aimanud Tiberius, et kellegi Naatsareti Jeesuse sünni järgi keeratakse senini kehtinud ajaarvestus nulli ja et tema kuulutusest areneb välja kogu impeeriumit hõlmav religioon, mille keisriks saab Roomas üks Jeesuse jüngritest.

Matteuse evangeeliumi järgi nägi Jeesus vähemalt korra ka Tiberiust ennast. Õieti nägi ta tema profiilikujutist teenaril, tol ajal käibel olnud rooma mündil, kui seda näitasid talle variserid, kes küsisid Jeesuselt salakavalalt, et kas nad ikka peaksid keisrile makse maksma või mitte. Jeesus küsis neilt vastu, et kelle pilt ja nimi on teenaril. Saanud vastuseks, et keisri, vastas Jeesus, et nad annaksid siis keisrile keisri ja Jumalale tema oma. Rooma teenaril, mida variserid Jeesusele näitasid, oli Tiberiuse kujutis ja kiri „Keiser Tiberius Augustus, jumaliku Augustuse poeg”.

Tiberiusel jäi pärast Jeesuse ristilöömist elada veel neli aastat ja siis astus lavale uus valitseja, Capri õukonnas sirgunud keisri kasupoeg Caligula. Arvatakse, et Caligula kiirendas vägivaldselt Tiberiuse elupäevade lõppu, et tõusta kiiremini võimule ja maksta kätte oma perekonna kannatuste eest, mille kasuisa oli põhjustanud. Tiberius oli lasknud mürgitamise teel kõrvaldada ka Caligula isa, oma rivaali, rahva seas populaarse väejuhi Germanicuse. Caligula on andnud türannina läbi ajaloo palju ainest igas žanris kirjandus- ja linateostele. Vahetult enne Teise maailmasõja lõppu, 1944. aastal, ilmus üks kuulsamaid neist – prantsuse kirjaniku Albert Camus’ näidend „Caligula”, mis tõi minevikust olevikku ühe türanni sisemaailma.

Caligulalikult valitses nõukogude impeeriumi ka Stalin, kes hoidis nuhkide kaudu silma peal isegi kaugel Capril, sest seal redutas üks olulisemaid nõukogude kirjanikke – Maksim Gorki. Stalin ei saatnud küll sarnaselt Commodusega saarele palgamõrtsukat, vaid talle oli vaja elusat Gorkit, kellelt lootis saada iseendast ilukirjanduslikku ülistusteost. 1932. aastal Venemaale meelitatud Gorkile, kes oli kiitnud Läänes varasemalt nii GULAGi kui Stalini poliitikat, hakkas aga järk-järgult kohale jõudma valitseva „töörahva” võimu tegelik olemus ja ta jättis türanni soovi täitmata. Gorki suri segastel asjaoludel oma koduvangistuse kuldses puuris nagu Lucilla Capril, kuid lavadekooriks polnud enam Türreeni mere kaunis sügavavärviline horisont, vaid tossavate tehaste hallusesse ja porri mattunud Nõukogude Venemaa.

Paarkümmend aastat varem mängis Capril Gorkiga malet Lenin ning mitmed teised tuntud Vene revolutsionäärid. Gorki asutatud Capri kooli nime all tegutses seal 1909. aastal mõne kuu ka Töölisklassi kõrgem propaganda- ja agitatsioonikool. Capril kavandati tulevast maailmarevolutsiooni, mille mõrusid vilju sai peagi tunda pool Euroopat ja seda mitu inimpõlve järjest. Gorki Capri kool toimus ainult mõni aasta hiljem, kui Capril puhkas üks selle ajastu jõukamaid mehi – saksa suurtööstur Friedrich Alfred Krupp.

Krupp lasi Caprile ehitada Marina Piccola sadama ja moodsa villa. Just tema ehitatud villas, mis hiljem hotelliks muudeti, Maksim Gorki elas ja selle terrassil Leniniga malet mängis. Kruppile kuulus kaks eksklusiivset jahti, mis loksusid Capri sadamates, ja üks neist kandis nime Puritan. Krupp ise kindlasti puritaan ei olnud, kaugel sellest. 1902. aastal ilmus Napoli ajalehes Il Matinos artikkel sellest, kuidas suurtööstur Krupp korraldab Capril noorte poistega orgiaid ja et tema armuke on 18-aastane kohalik habemeajaja. Sellest skandaalsest uudisest hakkasid peagi ilmuma artiklid ka Saksa ajalehtedes ja Kruppi abikaasale Margarethe von Endele saadeti kompromiteerivaid fotosid Capril toimuvast, mille peale läks viimane kaebama perekonnasõbrale keiser Wilhelm II-le. Keiser mõistis, mis kaardid olid mängus seoses Saksamaa sõjatööstuse arendamisega ja lasi skandaali summutamiseks hoopis sulgeda vaimuhaiglasse Kruppi naise. Skandaal aga ei vaibunud, vaid kogus hoopis tuure, ja lõpuks sooritas kodumaale naasnud Krupp enesetapu.

Friedrich Alfred Kruppi traagiline lugu oli väidetavalt ka üheks inspiratsiooniallikaks Thomas Manni mõni aasta hiljem ilmunud lühiromaanile „Surm Veneetsias”. Kruppi kohalolu Capril on tänapäevalgi mitmel pool tajutav ja justkui sümboolselt kannab ainus Caprit Anacapriga ühendav, mööda hirmuäratavat kaljuserva looklev käänuline sõidutee Kruppi nime.

Üsna Kruppi Capri looga sarnane lugu on seotud prantsuse poeedi-kirjaniku Jacques d’Adelswärd-Ferseniga. Jacques põlvnes isaliini pidi Rootsi diplomaadist krahv Axel de Fersenist. Axel de Fersen, kelle juured on ka Eestimaal, on tuntud ajaloost eelkõige selle järgi, kuidas ta püüdis Prantsuse revolutsiooni päevil kangelaslikult päästa mässajate küüsist Marie Antoinette’i. Kuigi põgenemisplaan kukkus läbi, on krahv Ferseni ja Marie Antoinette’i aastatepikkusest armusuhtest säilinud kirglik kirjavahetus, mida võib pidada üheks kaunimaks armastuskirjade seas.

Kirjanduslik talent oli ka Jacques d’Adelswärd-Fersen, kes kirjastas poeesia kõrval Prantsusmaal esimest rahvusvahelist homoajakirja Academust, kus avaldas teiste autorite seas artikleid ka „naabrimees” Caprilt, vene revolutsionäär Maksim Gorki. Jacques sattus Prantsusmaal pedofiiliasüüdistusega skandaali ja põgenes kriminaalkaristuse kartuses eksiili Caprile, kuhu lasi ehitada tänaseni alles oleva uhke villa Lysise. Villa Lysis ei asu mitte juhuslikult Tiberiuse Villa Jovise varemete kõrval. Väikse erinevusega Kruppist leidis d’Adelswärd-Fersen endale „fauni” otse Rooma tänavalt. See oli 15-aastane ajalehemüüja Nino Cesarini, kelle ta viimase vanemate loal Caprile kaasa kutsus. Jacques d’Adelswärd-Fersen tõi oma Aasia rännakutelt Caprile kaasa harjumuse tarvitada „lootosvilja” ehk oopiumit, mis segatuna seksiorgiatega viiski Capri justkui tagasi Tiberiuse aegadesse. D’Adelswärd-Ferseni elu lõppes Capril 1923. aastal oopiumi- ja šampusekokteiliga sooritatud enesetapuga. Temast maha jäänud kirjanduslik pärand ning ka tema enda elukäigust inspireeritud looming on tänaseni osa Capriga seotud legendidest.

Nii Krupp kui ka d’Adelswärd-Fersen elasid ajastul, mil homoseksuaalsus oli Euroopas kriminaalkuritegu. Oscar Wilde mõistetigi 1895. aastal homoseksuaalsuses süüdistatuna kaheks aastaks vangi ja vabanedes lahkus ta kodumaalt Itaaliasse, Napolisse. Napolis võttis ta oma elukaaslase, inglise poeedi-ajakirjaniku Alfred Douglasega ette reisi ka Caprile, et „viia lillekimp Tiberiuse hauale”. Wilde ja Douglas peatusid ühes Capri kuulsamas hotellis Quisisanas, kuid seal tundis peremees valenime all reisinud Wilde’i ära ja viskas nad koos Douglasega hotellist välja. Meestelt nõuti kohest Caprilt lahkumist ja keelduti isegi hommikusöögi serveerimisest.

Juhuse läbi kohtasid Wilde ja Douglas Capril doktor Axel Munthet, kes vabandas kirjanikele tekitatud ülekohtu eest ja kutsus nad  enda juurde külla. Wilde ja Douglas jäidki lõpuks mitmeks päevaks Caprile ning nautisid San Michele villas Munthe külalislahkust.

Doktor Axel Munthe, kelle sfinksiga terrassilt me mööda foiniiklaste treppi laskuma hakkasime, elukäik oli sootuks erinev eespool kirjeldatud meeste omast.  Munthe oli maailmakodanik, kes valdas paljusid keeli, ujus vabalt nii Pariisi kui Rooma kõrgseltskonnas, tundis end koduselt Rootsi kuningakojas ja töölisklassi agulites, ravis vaeseid patsiente tasuta ning kooris rikkaid, et viia ellu oma unistust villa San Michelest. Munthe ravimeetodid olid paljuski omast ajast ees ning ta pidas võitluses haigustega väga oluliseks patsientide endi tahtejõu rakendamist ning keha ja hinge terviklikkust.

Munthe oli ka suur loomaarmastaja ja üks esimesi, kes hakkas rääkima loomakaitsest. Loomakaitsjana oli ta igasuguse jahipidamise vastane ja pöördus Capril jahipidamise keelamiseks isegi otse Mussolini poole. Loomakaitse teemal oli Munthel Capril mitmeid mõttekaaslasi ja sõpru, kellest üks lähimatest oli Läänemaal Keblaste mõisas sündinud ning Tartu Ülikoolis zooloogiat õppinud baltisaksa teadlane Jakob von Uexküll. Von Uexküllil oli samuti Capril villa ja ta on ka Caprile maetud.

Doktor Axel Munthe üks pikaajaline hoolealune-sõber-armastus oli Rootsi kuninganna Victoria. Kuninganna Victoria elas Capril hooajati mitukümmend aastat ja jagas doktoriga samu väärtusi. Koos jalutati, musitseeriti, tegeleti loomade ja kunstiga. Kuninganna Victoria toel ostis Munthe Capril Barbarossa mäe ja muutis selle linnukaitsealaks. Kuninganna Victoria ja Axel Munthe lähedusest pole kahjuks säilinud sarnast kirjavahetust kui teise rootsi Axeli, Axel de Ferseni omast Marie-Antoinette’iga, kuid kindlasti on see sõprus- või armastuslugu üks Capri romantilisemaid lugusid.

Olles nüüd laskunud mööda foiniiklaste treppi juba peaaegu merepinnani, võiksime asetada alumisele trepiastmele kauniks kontrastiks türkiissinisele meresinale oranži-mustakirju vanakreeka vaasi, millel kujutis laevamasti külge kinniseotud Odüsseusest, kelle ümber tiirlevad linnuparvena sireenid. See oli üks Odüsseia-teemalise antiikkreeka keraamika lemmikmotiive.

Legendi järgi jõudis Odüsseus kaaslastega Capri kaljude vahele ja kohtas siin lotofaage – lootosviljade sööjaid. Lootosviljadel oli joovastav-narkootiline toime ja nende söömine pani unustama koduigatsuse. Nii pidi Odüsseus sundima väevõimuga oma kaaslasi saarelt lahkuma, et jätkata kodutee otsimist Ithakale. Ta lasi ennast siduda laevamasti külge ja toppis kõrvadesse mesilasvahast tropid, et mitte lasta end hullutada saare ümber tiirlevate sireenide-näkineidude hüpnotiseerivast laulust, mis temal ja meremeestel pea segi ajasid.

Homerose jutustuse sireenid ilmutasid ennast ka taani muinasjutuvestjale Hans-Christian Andersenile, kes külastas 1835. aastal Caprit ja avaldas paar aastat hiljem oma kuulsa muinasjutu väikesest merineitsist.

Itaalia „avastamise” ja põhjaeurooplaste Itaalia reiside moe alguseks võib pidada Johann Wolfgang von Goethe Itaalia reisi aastatel 1786–1788, mille põhjal ilmus 1816. aastal reisipäevik „Italienische Reise”. Goethe reisipäevik oli sümboltähendusega ja pärast selle ilmumist kuulus Itaalia avastamine iga haritud inimese kohustuslikku programmi. Napoli muutus üheks rännakute sihtkohaks ja peagi avastati ka Capri. Saarele tekkis märkimisväärne saksa kogukond ja 19. sajandi lõpus avati isegi väike saksa luteri kirik. Capri hakkas peagi paeluma ka kunstnikke ning saare külastamisest sai kindel osa nende Itaalia otsirännakutest.

Euroopas hakati 19. sajandil avastama Jaapani-Hiina traditsioonilist maali ja see oli olemuslikult midagi täiesti teistsugust kui seni nähtud Lääne-Euroopa maalikunst. Kunstiline kompositsioon ehitub traditsioonilises Ida kunstis üles skemaatilisel teekonnal ja kunstiteos ise on kui meditatsioon või teekond, millel võime silmadega rännata nagu unenäomaastikul. Kujutatu on kõigest sümboolne, looduselementide põhine ja kahepinnalisuse taga võib aimata teist maailma, mille sügavust kunstnik isegi ei proovi võimalikult täpse perspektiivi kaudu imiteerida. Inimene, kui teda on loodusmaalil kujutatud, on kaduvväike, ja pea alati kuhugi rändamas.

Lääne-Euroopa kunst on olnud alates renessansist suhteliselt ühesuunalises arengus ja see, et 19. sajandi keskel-lõpus toimus suur muutus, oli otseselt seotud teiste tsivilisatsioonide avastamise ning nende otsese mõjuga. Õieti tulid teised tsivilisatsioonid suurte Pariisi maailmanäituste kaudu ise kohale. Selleks, et näha Aafrika või Okeaania maske või Hiina ja Jaapani tušimaale, ei olnud vaestel Euroopa äärealade kunstnikel vaja tingimata ise nendesse kaugetesse maadesse rännata. Õieti oligi see tol ajal vaid väheste privileeg. Vaja oli vaid rännata Pariisi ja sinna mindi kasvõi jala. Kui aga taheti oma silmaga näha võimsaid maastikke ja reisimiseks oli natuke rohkem vahendeid, mindi mõtteliselt Euroopa servale Itaaliasse – Vesuuvi jalamile ja Caprile.

Anacapril Axel Munthe villa terrassil istudes tajusin selgelt, et Capri vertikaalsed kaljud, Vesuuvi siluett ja taeva-maa vahel sillerdav veeelement on väga sarnased traditsioonilise Ida loodusmaali kompositsiooniga. Kõik olulisemad elemendid on seal olemas: püha mägi Vesuuv-Fuji; veest kerkivad vertikaalsed kaljud, mille servadel kasvavad üksikud piiniad; vee-element ja eriliselt sügavate värvidega piiritletud taeva-veepinna kokkupuude. 

Ja olen ju minagi vaid rändur nende kõikenäinud kaljude vahel.