itaalia maastikud
Kuraator: Harry Liivrand
itaalia maastikud
Itaalias olen rännanud elus palju kordi, kuid üks, 2020 aasta koroonapiirangute aegne reis on jäänud mind tänaseni lummama. Tabasin tookord vist mingi Itaalia fluidumi, selle sama mis on sajandeid toitnud Euroopa kunstnike fantaasiaid ja pannud neid Itaaliasse rändama.See ainus reis turistidest tühja Itaaliasse on toitnud minu inspiratsiooni juba mitu aastat. Rändan sageli mõtetes ja maalides seal edasi. Vahepeal olen ma korduvalt põõrdud ka päriselt Itaaliasse tagasi, et seda sama esmaarmunu tunnet taaskogeda, saada kinnitust sellele, et kas ma ikka paar aastat tagasi sain õieti aru. Kui vahel mõtlen, et minu mingi Itaalia kinnisidee on kestnud juba mitu aastat ja sellest peaks vabanema, siis lohutan end teadmisega, et Euroopa kunstis kestis ta mitu pikka sajandit.
Villa Malaparte ehitas Capri saarele itaalia kirjanik Cruzio Malaparte 1938-1940 aastatel. Villat oli palgatud projekteerima itaalia futuristlst arhitekt Adalberto Libera, kuid kirjanik kujundas villa lõpuks oma visioonide järgi. Kirjanikku inspireeris Malaparte tundis põhjalikult antiikkultuuri ja tõlkis selle oma villat luues moodsasse keelde. Kui Cruzio Malapartelt küsiti tema villa kohta, et kas tema mõtles selle välja, vastas ta ei, villa oli olemas enne, kuid tema mõtles välja looduse selle ümber.
Kaljunukil olev erksavärviline futuristlik villa Malaparte inspireeris omakorda ühte 20.sajandi ühte murrangulisemat filmirežisööri Jean-Luc Godard’i ja ta filmis selles dekooris oma ajastu märgilise filmi “Mépris” (Põlgus), Birgit Bardot'ga peaosas. Godard’i filmi telg keerleb ümber Odüsseia filmimivõtete.
Oma viimasel reisil Rooma vaatasin keset Roomat laiuvat Kapitooliumi ja mõtlesin, et kuidas on võimalik, et pea kahe tuhande aasta jooksul pole, varemeid materjaliks lammutatud ja väärtuslikku linnasüdant täisehitatud. Rooma süda on olnud paar aasta tuhandet keset orkaanidest räsitud Euroopat justkui orkaani silm, kus on püsinud vaikus. See orkaani silma vaikus ongi inspireeriv.
“Allee” galeriis on väljas aastatel 2021-2024 maalitud Itaaliast inspireeritud maale. Valdav osa maalidest on valminud selle aasta kevadel.
Urmo Raus
________________________________________________________________________________________________________________________________________________
Mitmekihiline, ent lihtne näitus. Itaalia maastikud Urmo Rausi maalidel
Urmo Rausi maalide peenelt läbitöötatud kujundisüsteem osutab Itaalia maastikke aastatuhandeid kujundanud inimese kohalolekule.
Kunsti üle on võimalik arutleda ju mitmel moel. Ühelt poolt on hakanud domineerivaks muutuma käsitlused, mis jäävad vahest tahtmatultki modernistliku filosoofiatraditsiooni raamidesse. Sellise tendentsi tunnuseks on üha enam ideologiseeritud või moodsalt politiseeritud narratiivide, mingi kirjeldusliku allhoovuse või aimatavate tekstide kohalolek. Viimased kipuvad asendama kunstiteose enda eksistentsiaalseid tingimusi moodsate kollektiivsete normidega, millegi „üldiselt tähtsamaga“.
Sügavalt isiklik suhe
Urmo Rausi näituse puhul selline lähenemisviis aga ei toimi. See kõlab ehk üsna radikaalselt, kuid sügavalt isiklik suhe oma objekti toob sel näitusel esile need seosed kunstniku ja tema elu momentide vahel, mis esitavad kultuuri peamise tingimuse, individualiseeritud maailma võimaluse. See näitus on mitmekihiline ja samas… lihtne. Ometi pole väljapanek taandatav ei komplitseeritud tehnikatele ega ekspositsiooni tervikuna läbivale struktuurile, mis on ometi suurepärased. Pigem tuleks keskenduda sellele, miks Raus nii teeb, tähendusele, mille see näitus suutis luua. Kõigepealt tehnika. Kunstnik kasutab, ka oma sõnul, maalimisel palju vett. Nähtavasti selleks, et „õigele“ lõuendiküljele maalitav läbiks lõuendi, ilmuks teisele poole, moodustades paratamatult selle „vaesestatud“ või õrnemaks ja tundlikumaks kujuneva peegelpildi. Sellisel käsitlusel saab olla mitu tähendust, kuid piirdugem mõnega. Üks neist oleks idee, et selline tehnika distantseerib autori teatud määral lõpptulemusest, eemaldades autori ka sellest, mida ta parajasti maalib. Paigutades kunstniku ühelt poolt vaatleja rolli, annab see teisalt talle võimaluse esile tuua isikliku kogemuse ja välise maailma olemusliku kahesuse, mis moodustub reaalse objekti ja sellest tekkiva vaimse kogemuse vahel.
Teiseks, eksponeerides just teose „pahupoolt“, on kõik need maalid suutelised sel näitusel tegema midagi ebatavalist. Need pildid ei esitagi reaalsetest objektidest kujundatud struktuure ega esita mingeid üldistusi, mida on kunstis aina tehtud, vaid toovad esile ainult kunstniku isikliku kultuurikogemuse, moodustades lõpuks kogu selle näituse sisu ja tähenduse. See on nüüdisaegse kunsti üldisel taustal oluline saavutus, mida ei saagi ülehinnata. Nii mõnegi maali juurde kuuluvad sel näitusel veel klassikalise ajastu ehitiste teadlikult joonistuslikuks jäetud üldistused, mis võimendavad seda igavikulisele tuginevat individuaalset kultuurikogemust, seda õhkõrna, läbipaistvusele ja selgusele rajatud inimlikku universalismi, mida tänapäeva kunst nii väga vajab.
Lisaks. Üsna mitmel sel näitusel eksponeeritud maalil on kujutatud üht Itaalia modernismi ikooni Casa Malapartet, millel on Urmo Rausi maalidega üks huvitav või koguni lõbus paralleel. Kõnealuse villa projekteeris Adalberto Libera 1938. aastal, kuid ehitamisel tema projekti ei järgitud. Curzio Malaparte, võrdlemisi vastuoluline isiksus nagu ta oli, tegi projektis omi muudatusi (vt Domus 1055), mis pidid tema isikliku ambivalentsuse või ka inimesele üldiselt omase binaarsuse esile tooma. Maja pidi olema Malaparte nägemust mööda jaotatud piki telge kaheks, mille üks, „hüveline pool“ paikneks maja arhitektooniliseks keskmeks olevast trepist paremal (destra) ja „paheline pool“ oleks siis muidugi kurakätt (a sinistra), moodustades kokkuvõttes võrdlemisi vastuolulise tulemuse, milles ta ise lõpuks ei elanudki.
Binaarne loomus
Kas ka Urmo Raus on püüdnud viidata sel näitusel enda loomingus inimloomuse kahesusele, on teadmata, kuigi tema enda tööde ja ka maalidel kujutatud Casa Malaparte binaarne loomus on ilmsed. Ometi tekitab näitus hoopis tunde, et see peenelt läbitöötatud kujundisüsteem ja hästi tajutav strukturaalne selgus, mis ühelt maalilt teisele rännates kogu ekspositsiooni tervikuks muudab, osutab veel Itaalia maastikke aastatuhandeid kujundanud inimese, loova vaimu kohalolekule ja vahest see ongi olulisim.
Aleksander Jakovlev
Eesti Päevaleht, 05.06.2024
________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________
Itaalia kinnisidee inimtühjades maastikes
Et 1996. aastal Ecole Nationale des Beaux Arts de Paris’ lõpetanud, Prantsusmaal ja Hispaanias töötanud ja praegu Haagis resideeriv Raus on üks erandlikuma käekirjaga maalijaid eesti kunstis, väärib see näiliselt lihtsa peisaažižanri nime taha varjuv kaheksateistkümnest maalist koosnev pakett erksamat analüüsi. Kunstnik kommenteerib ise, et «Itaalias olen rännanud elus palju kordi, kuid üks, 2020. aasta koroonapiirangute aegne reis on jäänud mind tänaseni lummama. Tabasin tookord vist mingi Itaalia fluidumi, sellesama, mis on sajandeid toitnud Euroopa kunstnike fantaasiaid ja pannud neid Itaaliasse rändama. See ainus reis turistidest tühja Itaaliasse on toitnud minu inspiratsiooni juba mitu aastat. Rändan sageli mõtetes ja maalides seal edasi. Vahepeal olen ma korduvalt pöördunud ka päriselt Itaaliasse tagasi, et seda sama esmaarmunu tunnet taaskogeda, saada kinnitust sellele, et kas ma ikka paar aastat tagasi sain õieti aru. Kui vahel mõtlen, et minu Itaalia kinnisidee on kestnud juba mitu aastat ja sellest peaks vabanema, siis lohutan end teadmisega, et Euroopa kunstis kestis see mitu pikka sajandit».Ajavorm: kestev olevik
Nendele, kellel pole aimu Rausi töömeetodist, tuleb ehk kohe alguses selgeks teha, et tema maalid pole sündinud nagu impressionistidel, pintsel pihus, Itaalia lokkava looduse vahel süüdimatult retinaalset motiivi jahtides. Nende mütopoeetiliste vaadete ajavorm pole mitte tabatud hetk, vaid fantasmagooria, nõiduspildi kestev olevik.Rausi tööde aluseks on pigem ajukajad, reflektsiooni abil autentsetest algmuljetest välja kondenseerunud värviväljad ja pinnale kerkinud motiivid. «Reaalsuse äratuntav fragment – mingi ehitus, hoone osa, maastik jne – kujuneb Rausi kompositsiooni keskseks jutustavaks elemendiks, asetatuna abstraktsesse ja koloriidi dekoratiivsetele väärtustele rõhuvasse konteksti,» täpsustab näituse kuraator Harry Liivrand. Pole kahtlustki, et maalide autor on teadlik Itaalia-teemalise kultuuripärandi massiivsest laamast. On teadlik kõigist neist Põhja- ja Kesk-Euroopa lõunasuunalistest iha-projektsioonidest, mis alates Goethe ja Laurence Sterne’i reisikirjadest ning ülikute haridust täiendavatest Grand Touridest meie tänasesse turistlikusse Itaalia suhtesse settinud on. Nii on Rausi maalid ühtaegu spontaansed ja kaalutletud, värsked ja väsinud.
Maastikumaal sai alguse 15. sajandi esimeses pooles, mil hoone siseruumi paigutatud püha stseeni hakkas täiendama «siseaken» tagaplaanil oleva ilmaliku vaatega. Väidetavalt olla see olnud Albert Dürer, kes selle kujutise kujutises pildi mõõtmeteni venitas, luues esimesena tervikliku tsentraalperspektiivse maastikupildi. Kui välja arvata need mõned Düreri akvarellid, mida tema eluajal ei eksponeeritud, olid esimesed pildilised representatsioonid, kus inimest maastikul üldse polnud või oli näha ainult inimese kätetööd, Pieter Bruegheli mäestikuvaated. Urmo Rausi maastike puhul on aga oluline, et need on samavõrd kujutluse viljad kui reaalsed maastikud – neis ühineb paulkleelik abstraktne sisekaemus konkreetsete kultuuriliste tähistajatega. Nagu hea kunsti puhul ikka, on siin «kuidas» samavõrd oluline kui «mis».
Kunst kui puhkus Kui nüüd minna üksikteose tasandile, siis üks napima visuaaliga piltidest on Veneetsia meremaastikule viitav «Laguun» (2024), kus helesinisel foonil värelevad õhkõrnad sambad, paadivaiade peegeldus veepinnal. Veneetsiat külastanule polegi enamat vaja – paar kontrasteeruvat värvilaiku ja olemegi kohal. Huvitav on siinkohal ka Rausi tehnika – nimelt teostab ta oma visioone, kandes ise värvipigmentidest valmis segatud värve lõuendi tagaküljele, lastes need siis erilise, lõuendipinda aktiveeriva vibrato’ga maalist läbi kumada.
Mitu efektsemat, minimaalsetel žestidel põhinevat maali on Capriteemalised, küll vihjega Tiberiuse ajastule, küll Axel Munthe «San Michele raamatu» sfinksimotiivile. Capril asub ka fašistliku kirjaniku Сurzio Malaparte futuristlik «Villa Malaparte», mille ainetel teostab Raus kaks keskformaadis suurepärast teost, mille foonil kumavad arhitektuursete jooniste diagrammid. Kõige paljutähenduslikum näib neist olevat «Le mépris», mis viitab Villa Malapartes 1963. aastal filmitud samanimelisele linateosele «Põlgus», mis omakorda tõukub Alberto Moravia suhtedraamana tuntud romaanist. Kristalliseerunud mälupildil põhinev impressioon on siin rikastatud polüstruktuursete semiootiliste viidetega – spontaansest kujutisest saab vihjeterohke kulturoloogiline pusle.
Vaadates Rausi käesolevat seeriat, meenub mulle tahes-tahtmata Henri Matisse’i kuulus maksiim, milles ta ütleb, et tahaks, et tema maalid oleksid nagu mugavad tugitoolid, millesse tema vaatajad võiksid puhkama jääda. Ühtesulamine maastiku meelelise dimensiooniga näib siin olevat väga oluline. Minimalistlikke tähendusviiteid hõllanduslikesse abstraktsetesse pindadesse põimides näib ta meile kinnitavat, et naudingul on siiani oluline osa kunsti tegemisel ja vaatamisel. Ilusat puhkust kontseptuaalses Itaalias!
Hanno Soans
31.05.2024 Postimees