Eksiil maastikes.

Haagi düünimaastike serval, elades, mõtlen aeg-ajalt sellele, et just kusagil siin hulkus 150 aastat tagasi molbertiga ringi Vincent van Gogh ja tegi oma esimesed maalikatsetused. Hollandi kolonisaatorite tagasiränne Indoneesiast, mis tõi kaasa ulatuslikud linnakvartalite uusarendused, polnud veel alanud ja linnatänavate asemel laiusid siin karjamaad ja kalurikülad. Põhjamere võimsate lainete vahuharjades ja liivadüünide nõmmelillede õitemeres on midagi väga impressionistliku. Sellest maastiku sädelusest sai oma kunstniku algimpulssi võib-olla ka Van Gogh. Igaljuhul tema maalikunstniku teekond algas neis Haagi rannamaastikes ja sarnane valguse sädelus jäi teda saatma elu lõpuni.

Umbes samal ajal kui Vincent van Gogh avastas Haagi düünides maalikunsti, põgenes Paul Cézanne Aix-en-Provence kolkaühiskonnast kodukandi maastikesse. See oli talle ainus viis vabanemiseks vaenulikust väikekodanlikust Aix’ist ja tema pürgimusi mittemõistvast perekonnast. Cézanne põgenemine maastikesse muutis murranguliselt kogu järgneva ajastu maalikunsti. Cézanne käsitles maastiku kui abstraktsiooni ja tema maastikud muutusid maalimise süzeest objektiks, maaliliste otsingute vahendiks. Uus ja moodne maalikäsitlus sai paljuski alguse just Cézanne Provence maastike meditatsioonidest.

Cézanne maastike tähendust ilmestab ka tõsiasi, et Pablo Picasso ostis, oma elu lõpuaastatel Aix-en-Provence lähedale Vauvenargues lossi, mille ateljeeruumi aknast avanes vaade Cézanne inspireerinud maastikele. See oli omamoodi sümboolne maalikunsti ühe geeniuse tagasipöördumine moodsa kunsti lätetele ja auavaldus tema ühele esimesele muusale - Mont-Saint Victoire’ile. Picasso on maetud Vauvenargues lossi terassile, Mont Saint Victoire jalamile, justkui maastiku enda altarile.

Eesti kunstnikud, kes peale 1905. aasta revolutsiooni olid eksiilis oma poliitilise meelsuse tõttu, Ahvenamaal ja Norras, vaimustusid Skandinaavia maastike ilust. Eksootilised eksiilmaastikud vabastasid nad akadeemilisuse kammitsatest ja see eksiil viis eesti kunsti moodsasse ajajärku. Konrad Mägi norra maastikud on eesti kunstis samaväärse tähendusega kui Cézanne’i maastikud prantsuse omas.

Paljuski tänu sellele Põhjamaade eksiili kogemusele on meil olemas ka Konrad Mägi Lõuna-Eesti ekspressionistlike maastike seeria. Need ei ole sugugi igavad, lihtsalt aknatagused vaated, vaid Mägi maastikes on sarnane erutus, milles kunstnikud Montparnasse ateljeedes, värvilistel kangastel lebava modelli keha maalisid.

Eesti kunstiajaloos on vahest sümboolseim eksiili maastik, Eduard Viiralti ”Lamav tiiger”, mille kunstnik graveeris Pariisi loomaaias 1937. aastal ja mis kujutab eksootilist tiigrit, põhjamaise kasemetsa taustal. Selles teoses, kus loomaia vangipuur on kunstniku poolt asendatud kodukaskedega, peegeldub paguluses elamise vastuolulisus, vabadus ja vangistus üheaegselt.

Maalinäitusel ”Eksiil maastikes” olen ma kokkupannud oma erinevate abstraktsete maastike seeriatest. Olen erinevatel eluperioodidel maalinud maastike, õieti abtraktsioone maastikest, milles olen püüdnud tabada nende essentsi, olemust. Need kunstiajalooliselt tähenduslikud maastikud, mis mind on inspireerinud ja on ka omamoodi mõtisklused euroopa kunstikultuuri lätetetest.

Urmo Raus

Haag 18.oktoobril 2018