Ma maalin värvimuldadest segatud värvidega ja muldadega maalimises on minu jaoks ka midagi talupoeglikku või arhailist, selles on mingit maa ja mulla vahetu kogemise rõõm. See on vabastav protsess, kus mullaga harjunud käed ei vaja kaitseks kindaid ning värskelt liimiga kaetud lõuend lõhnab justkui kevadine maa peale vihma. Muld on meie kultuuri oluline komponent ja muld on ühtlasi maa. Eestlaste kunagine nimetus maarahvas oleks võinud olla ka mullarahvas, sest olime ju rahvas, kes oli kättpidi mullas ja tegi maatöid.
Maa on ka maastik ja maastikes on mind huvitanud rohkem mõni detail, mis on mulle eredalt mällu sööbinud. Nii võib Prantsusmaal Mont Saint-Victoire´i mäge kujutavatel maalidel aimata Vahemere mändide, piiniate okkaid, mis seal vaibana maapinda katavad ja koos lakkamatu sirtsu sirinaga Provence´i meeleolu loovad. Või siis Mont Saint-Victoire´i mäe kivimassiivi enda pind, mis oma prismalikel tahkudel värvilaikudena valgust peegeldab ja nii abstraktseid kujundeid loob.
Üks minu erilisemaid mullaelamusi on olnud aga Etnal, Sitsiilias. Etna vulkaani mineraaliderikkal mullal kasvatakse viinamarju ja neist tehakse erakordset veini Etna Rosso. Sellel veinil on kõige ehedam maa või mulla maitse ja see vein on justkui metafoor õnnistatud maast. Etna mulla maitseline vein inspireeris mind maalima ja mõned neist maalidest on ka siin näitusel väljas ning selle veini maitse on mul tänaseni huultel.
Kirjuta esimene kommentaar