Kohtumine eksiilis
Nõukogude Liidust 1991. aastal Pariisi õppima saabudes üllatas mind, et kõik pariislased olid riietatud musta ja Pariis isegi oli valdavalt monokroonne. Vastupidiselt minu ettekujutusele oli värv selles linnas kammitsetud, täpselt doseeritud ja selles ei olnud midagi ülevoolavat ega mingit liialdust.
Mõne aja pärast aga juhtus midagi ootamatut ja provokatiivset. Üliõpilaste vahetusprogrammi raames saabusid minu ateljeese kaks katalaanist kunstnikku, kes manifesteerisid kõikvõimalikul moel värve. Erksavärviline oli nende juures kõik: nende riided, nende maalid ja nad isegi kandsid endaga kaasas karbikestega värvipigmente, millest kohapeal maalimiseks värve segasid. See oli minu jaoks midagi täitsa uut ja vaimustavat. Midagi sellist olingi tegelikult Pariisis oodanud. Nüüd oli see lõpuks kohal, puhas ja vaba loomingulisus, mis tunnistas mingi teise mulle täiesti tundmatu maailma olemasolu. See esmakordne kokkupuude Kataloonia värvikireva maailmaga jättis ka minu loomingusse kustumatu jälje.
Mõned aastad hiljem sattusin ühte katalaani pulma. Hommikupoole, kui pulmalised olid juba piisavalt heatujulised, tuli minu juurde pruudi vend ja teatas, et oli just äsja vabanenud vanglast, sest oli kuulunud ühte Kataloonia iseseisvust taotlevasse organisatsiooni. Minu jaoks ei olnud see otseselt šokeeriv, sest ka Nõukogude Liidus mõisteti koolipoisse mitmeaastasesse vangistusse pelgalt Eesti lipu heiskamise eest. Šokeeriv aga oli minu jaoks see, et Lääne-Euroopas, mille arvasin olevat vaba maailma, vangistati inimesi meelsuse pärast. Teadvustasin siis endale, et ajalises mõttes ei olnud Franko reżiim mitte väga kaugel Nõukogude Liidu lõpust ja et Franko vari oli ikka veel kohal.
Diktatuuride sarnasust ja absurdsust ilmestab hästi ühe minu katalaani sõbra ülestunnistus, et tal on kodus raamaturiiulis üks Franko ajal keelatud olnud raamat, mida ta mulle uhkusega ka näitas. Nähes seda raamatut, Nikolai Ostrovski ”Kuidas karastus teras”, puhkesin naerma, sest Nõukogude Liidus oli see otse vastupidi: üks koolides kohustuslikest kommunistlikest ”Mein Kampf’idest”, mida eesti noorsugu vihkas.
Raamat ja kirjasõna olid relvad, mida reżiimid kartsid ja ka oma propaganda huvides kasutasid. Nõukogude okupatsiooni ajal Eesti, ostsid inimesed tohutult raamatuid ja huvi kirjanduse vastu oli ülisuur. Osteti kõike, mis vähegi omas lugemisväärtust ja ka üldine inimeste lugemus oli väga kõrge. Ka seda asjaolu püüdis kommunistlik reżiim kavalalt ärakasutada. Nii pakiti raamatupoodides nõutumad raamatud komplektidena, kus iga hinnalisema raamatuga oli kaasa pakendatud paar kommunistlikku brozhüüri.
Rootsis eksiilis elanud Karl Ristikivi raamatud jõudsid tema enda eluajal vähestele eestlaste raamaturiiulitele. Õieti olid nad sama haruldased kui ”Lohe hammaste” Joaquim Barrera teosed Kataloonia raamaturiiulitel. Neid lihtsalt Nõukogude Liidus ei avaldatud nagu enamuse eksiilikirjanike teoseid, nad olid ebasoovitavad või keelatud. Ristikivit hakati laiemalt avastama alles vabas Eestis pärast 1991. aastat.
Tähelepanuväärselt paigutas Ristikivi oma loo alguse 1949. aastasse, mil tipnesid Stalini repressioonid Eestis ja üle 20 000 süütu inimese, enamasti naised ja lapsed, deporteeriti Siberisse tühjadele aladele, kus ei olnud eluks esmavajalikke tingimusi. Esimese küüditamise laine ajal 1941. aasta juunis deporteeriti üle 10 000 Eestimaalase. Täisealised mehed kuulutati arreteerituks ja lahutati perekondadest. Enamik neist hukkus Gulagi tüüpi koonduslaagrites. Lisaks põgenes Stalini terrori eest Läände hinnanguliselt 80 000 eesti elankikku. Nende seas oli ka kirjanik Karl Ristikivi.
Eesti elanike arv oli sel hetkel umbes üks miljon. Küüditamise eesmärgiks oli hävitada Eestis nõukogude võimu aktiivsed ja potentsiaalsed vastased ning nende perekonnaliiikmed, kogu Eesti Vabariigi iseseisvusaegne poliitiline ning majanduslik juhtkond. Hirmu ja terroriga loodeti maha suruda juba eos igasugune mõte vastupanust ja iseseisvuse taastamisest. Sel traagilisel 1949. aastal, kus enamus Lääne-Euroopast võis vabadust nautida, olid paljud Ida-Euroopa rahvad veelgi rohkem sulguva silmuse haardes ja unustusse vajumas.
Valgusesäras Pariisi salongides võis filosofeerida kõigest, kuid paljude Euroopa rahvaste jaoks oli pikk öö alanud ja sel ei paistnud lõppu olevat. Ristikivi ”Lohe hammaste” mitmekihilisus ja ajalooline tähenduslikkus on hämmastav. Ristikivi on eesti kirjanduses üks väheseid, kes on rännanud ajas ja ruumis niivõrd vabalt ning kirjeldanud oma vaimusilmas suurt maailmapilti. Karl Ristikivi paguluses, aastatel 1961-1972 kirjutatud kolm ajaloolist trioloogia sarja viivad lugeja ajas rändama Ristisõdade-aegsesesse Lähis-Itta, keskaegsesse Vahemere kultuuriruumi, Saksamaale , Itaaliasse jne. Kataloonia on Ristikivile südamelähedane mitmes romaanis, näiteks ka 1963. aastal ilmunud ”Surma ratsanikes”.
Esimest korda Madriidis Pradot külastades olin üllatunud, et parimad Madalmaade kunstiteosed ripuvad seal aga mitte Rijksmuseumis, Amsterdamis. Paljudel maalidel oli selgituseks, et teos on kuulunud Karl V kogusse või omandatud Hispaania Madalmaade valitsemise ajal. See on sama murranguline ajajärk, 16. sajandi esimene pool, kuhu Ristikivi paigutab ”Lohe hammaste” paralleeltegevuse ja mille mõjusid me võime leida veel tänagi kõikjal Euroopas. Seda tunnistavad ka Madalmaade kunsti pärlid Prados.
Poliitilised ambitsioonid ja intriigidki ei ole palju muutunud. Võitluses kahe peamise rivaali, Karl V ja François I vahel Püha-Rooma Keisri tiilile olid head kõik vahendid. Keisrikrooni kaalukeele määras lõpuks asjaolu, et Karl V suutis rohkem maksta meelehead seitsmele saksa vürsile, kelle hääled olid määravad keisri ”valimiskomisjonis”. François I ei kohkunud aga tagasi võimu nimel sõlmimast liitu Türgi sultani Suleiman Toredaga (Suleiman the Magnificent) ja mängimast islami isevalitsejaga kokku kristliku maailma keisri vastu. See toimub samal ajastul, kui muslemid piiravad Viini ja nende kätte langeb sajanditeks Buda, tänane Budapest.
Samas kutsub François I endaga Itaaliast Prantsusmaale kaasa Leonardo da Vinci ja kõige selle taustal on alanud reformatsioon. Humanism on alustanud Euroopas võidukäiku ja Guthenbergi pressi alt hakkab levima vaba sõna raamatu näol. Raamatu levikuga rahvahulkades levib ka kirjaoskus, mis saab ka saatuslikuks endiste aegade valitsemismudelile.
Ristikivi ”Lohe hambad” tõlkimine katalaani keelde on sümboolne mitmes mõttes. Kultuurivahetus, mis toimib päriselus vahetult inimeselt inimesele, vastupidiselt suurte riiklike festivalidele ja kultuuriaastatele, on justkui väike voolav oja hüdroelektrijaama lüüsi kõrval. Selle meloodiliselt vuliseva oja juures kohtuvad kultuurid oma loomulikul moel, nii nagu kohtuvad Pariisis eksiilis olevad kunstnikud ja kirjanikud Ristikivi romaanis. Läbi selliste vahetute ja inimlikke kokkupuutepunktide õieti sünnibki kultuur.
Ristikivi ”Lohe hambad” on raamat eestlaste vabadusvõitluse raamaturiiulilt, mis tänastes Kataloonia sündmustes nõudis spontaaselt tõlkimist. Samamoodi tuletasid meelde Barcelona puna-kollastesse lippudesse värvunud tänavad, katalaani kunstnike kunagi Pariisi ateljeesse kaasavõetud värve. Sellest mõte eksponeerida Barcelonas eesti kunsti, millel on tugev katalaani mõju.
Urmo Raus
Karl Ristikivi "Lohe hambad" katalaani keelse tõlke eessõna
_huge.jpg)
L’exili en paisatges
Vivint a la vora de les dunes de la Haia penso de tant en tant en Vincent van Gogh, qui fa 150 anys vagabundejava amb el cavallet per aquestes terres on va fer els seus primers assaigs de pintura. La tornada dels colonitzadors holandesos d’Indonèsia, que va resultar en un desenvolupament ampli dels barris de la ciutat, encara no havia començat i en lloc dels carrers s’hi estenien prats i pobles de pescadors. Hi ha quelcom molt impressionista en l’espuma blanca de les onades del mar del Nord i en el pèlag de les floretes de landa a les dunes de sorra. Pot ser que fos la lluentor d’aquest paisatge que va donar a van Gogh l’impuls artístic inicial. Sigui com sigui, el seu camí de pintor va començar amb els paisatges de la platja de la Haia i el mateix llampurneig el va acompanyar fins al final dels seus dies. Al mateix temps que Vincent van Gogh va descobrir la pintura a les dunes de la Haia, Paul Cézanne va fugir de la mentalitat provincial d’Ais de Provença als paisatges dels seus voltants. Era la seva única manera d’alliberar-se de l’Ais burgès i hostil i de la família que no entenia les seves ambicions. Es pot dir que la fugida de Cézanne als paisatges va canviar de manera dràstica la pintura de l’era vinent. Per a Cézanne, el paisatge era una abstracció. No era només el tema de la pintura, sinó un objecte, una eina de recerca artística. El concepte nou i modern de la pintura va néixer en gran part amb les meditacions dels paisatges de Provença de Cézanne. El fet que Pablo Picasso va comprar el castell de Vauvenargues, des del taller del qual es podia contemplar els verals que havien inspirat Cézanne, deixa veure la importància dels paisatges de l’últim. Era com el retorn d’un geni de la pintura als orígens de l’art modern i una reverència a la seva primera musa, la muntanya Sainte-Victoire. Picasso va ser enterrat a la terrassa del castell de Vauvenargues, a peu de muntanya de Sainte-Victoire, el qual podem dir que és l’altar del paisatge. La bellesa dels paisatges escandinaus va impressionar els artistes estonians exiliats per les seves creences polítiques a les illes Åland i a Noruega després de la revolució de l’any 1905. Els panorames exòtics de l’exili els van deslliurar del grilló de l’academicisme, cosa que va portar l’art estonià a una nova era. Els paisatges de Noruega de Konrad Mägi tenen el mateix significat en l’art d’Estònia que els de Cézanne a França. Gràcies a aquestes vivències a l’exili nòrdic tenim la sèrie expressionista dels paisatges de Sud d’Estònia de Konrad Mägi. No són gens avorrits o simples vistes des de la finestra. Els paisatges de Mägi tenen la mateixa agitació amb la qual els artistes de Montparnasse van pintar als seus tallers models sobre teixits multicolors. A la història de l’art d’Estònia el paisatge a l’exili més simbòlic és potser l’obra d’Eduard Viiralt, El tigre ajagut, que l’artista va gravar al zoològic de París l’any 1937 i que representa un tigre exòtic amb el fons nòrdic d’un bosc de bedolls. En aquella obra, en què la gàbia del zoològic és substituït pels bedolls casolans, es reflecteix la contradicció diària de la vida a l’exili, podem sentir la seva llibertat i la captivitat. L’exposició L’exili en paisatges és compost per diferents sèries de paisatges abstractes. Al llarg de la meva carrera artística he pintat paisatges, realment abstraccions de paisatges, en què he intentat capturar la seva essència, el seu bessó. Són inspiracions de paisatges transcendentals de la història de l’art i al mateix temps són reflexions sobre la cultura de la pintura actual i els seus orígens.
Urmo Raus
La Haia, el 18 d’octubre de 2018
Kirjuta esimene kommentaar