Southern-Estonian landscapes

Jaan Kaplinski

KÜNGASMAADE TÕMBEJÕUD

Eesti luuletaja Paul-Eerik Rummo on kirjutanud:

Siin olen sündinud, tasasel maal, siit on mu rahu ja tasakaal.

Nii võib kirjutada keegi, kes on pärit Harjumaalt või Lääne-Eestist. Kuid nii ei saa kirjutada inimene, kes on sündinud-kasvanud Eesti kaguosas – Võrumaal, Lõuna-Tartumaal või Mulgimaal.

Olen ise elanud paarkümmend aastat peamiselt Tartu- ja Võrumaa piiril ja minu aias ei ole õieti ühtegi tasast kohta, on raske leida paika, kuhu panna püsti telk ja rattasõiduks on hädapärast vaja mitme käiguga ratast, kui ei taha igal tõusul sadulast maha astuda ja jalgsi ülemäge kõndida. Siin on loodus otsekui kuhjaga teinud tagasi selle, mida läänes ja põhjas puudu jäi: siin on orgusid, künkaid, mägesid, siin on järvi ja järvekesi, soid ja rabasid. Siin ei kehti ka teise Eesti kirjaniku, Friedebert Tuglase novelli „Viimne tervitus“ kangelase mõtted oma kodumaa looduse geomeetrilisest rangusest ka korrapärast. Ei ole seda looduses, ei ole inimestes. Küngaste ja järvede vahel vingerdavad teed, võsased järsakud, metsa vahelt äkki paistma hakkavad jõeäärsed kaljud – taevaskojad, maanteelt enne Tartust Võrru jõudmist paistma hakkav Haanja sinetav kuplistik, Koiva-äärsed puisniidud hõbepajude ja künnapuudega, Värska luited ja Piusa koopad – see mõjub eksootiliselt nii põhjaeestlasele kui lääne-eurooplasele. Eksootilist leiab ka inimestes, nende keeles ja kommetes. Siin võib tallinlane üllatusega kogeda, et ta ei saa mittekuimidagi aru vanemate inimeste keelest – Eesti kagunurgas on veel elujõus võru ja setu keeled, milles nüüd ilmub isegi ajakirjandust ja kirjandust. Setud kannavad pidulikel puhkudel veel rahvariideid, mille juurde naistel kuulub uhke suur sõlg ja laulavad vanu laule, mille poeetikas elab edasi muistne traditsioon, oletatavasti vanem skaldide ja bardide omast.

Olen palju mõelnud selle üle, kas inimese, eriti loova inimese psüühikat mõjutab teda ümbritsev visuaalne kasvukeskkond, need seinad, tänavad, metsad, jõed, pilved, puud ja põõsad, mis teda lapsepõlves ümbritsevad. Olen mõelnud, et taigas elavate rahvaste ornamendi nurgeline „geomeetrilisus“ võib olla mingil moel seotud sellega, et nende ümbruses domineerisid korrapärase võraga okaspuud – kuused, nulud, lehised ja männid. Lehtmetsade rahvaste ornament näib olevat ümaram.

Tasasevõitu Põhja-Eesti kirjanikkude seast tõuseb esile tõsine ja järjekindel töömees Tammsaare, kelle elutööks on tosinkond köidet realistlikku proosat. Või teine suur proosakirjanik Vilde. Kagu-Eesti küngasmaade vaimu esindavad aga teistsugused kirjanikud. Nii lüürilise proosa ja esseistika meister Tuglas, lüüriline ja erootiline sotsialist Ast, Nipernaadi ja nipernaadluse kirjandusse tooja Gailit, meie algupärase fantastika suurmeister Jaik, Eesti esimene müstiline luuletaja Enno ja koduromantiliste piltpostikaarti-luuletuste looja Kangro, kellel niisamuti on nõrkus mütoloogia ja müstika vastu.

Mütoloogia ja müstika, niisamuti kui erootika, kuulub siinsete maastikute juurde. Künkaid ja orgusid olla siin ju kujundanud Vanakuri ise, lootes, et teelised niiviisi ei jäta mäkke ronides või orgu laskudes tema nime nimetamata. Läti piiril olev Kagu-Eesti kant kannab lausa Paganamaa nime, mine tea kas sellepärast, et nimetatu siin oma maastikujunduses erilisse hoogu sattus või hoopis sellepärast, et siin metsade ja mägede peidus elasid viimased Eestimaa paganad. Siinsetes soo- ja metsajärvedes on nüüdki midagi salapärast, mis ühtaegu meelitab ja heidutab. Siin võib kohata kummalisi olevusi, kolle, tonte või siis Pokusid, tarnamättaid, kes tulevad inimeste juurde oma õigust otsima ja kelle elust on meile pajatanud kunstnik ja kirjanik Edgar Valter.

Nii Lääne-Euroopa kui Hiina kunst ei ole sündinud tasasel maal ja tal on sinna sattudes olnud kohanemis- ja kodunemisraskusi. Maalisid veel Madalmaade kunstnikudki vahel oma piltidele kaljumägesid... Meie kunsti kodumaa, kodukeskkond on ikkagi Itaalia ja Prantsusmaa, sealses maastikus, sealses valguses on ta tunnud end kõige paremini, saavutanud kõige rohkem. Pole siis ime, et ka Põhja-Eesti tasastel maadel pole kunstnikud sageli leidnud oma nägemust. Kagu- ja Lõuna-Eesti küngasmaadel on seda kergem leida, seal on kunstnikutel olnud kergem luua. See, mis võõrale võib mõjuda eksootilisena, on kunstnikule sageli just omane ja kodune. On need siis tumedalt helkivad järvesilmad orupõhjas, mäekuplite ebamaine sina kauguses või hommikuses Pühajärves peegelduvad puud ja pilved. Siin sündinud kunstniku ja siin sündinud kunsti tunneb ära. Kagu-Eesti kunstnikud on Mägi, Pärsimägi, Ormisson. Ning neil aegadel, kui meie kunstnikud enam ja veel ei pääsnud Pariisi või Caprile maalima Ile de France'i sumedaid septembrimaastikke või Vahemere müütilist sina, leidsid nad Eesti kagunurgas midagi, mis seda mõnel määral asendas. Võibolla on Võrumaa metsades ja soodes elavad vaimud ja vaimukesed lähedalt sugulases Seine'i äärsetes tihnikutes ja Campania nõlvadel elavatega. Ja võibolla on kagueestlaste vaimsuses midagi, mis tegi impressionistide ja fauve'ide vaimsuse neile lähedasemaks kui põhjaeestlastele. Võibolla on Pariisist tulnul kergem tunda end loojana Haanjamaal või Pühajärve ääres kui Põltsamaa või Paide tõsistel-tasastel maadel. Võibolla. Olen küsinud endalt ja lugejalt palju küsimusi, millele ei saa anda lõplikke vastuseid. Aga tõsiselt võetav kunst ongi kunst küsida – kõigepäält iseendalt – küsimusi, millele sageli vastuseid polegi. Nii jääb kunst lahti, jääb avatuks, sisaldades vastamata küsimusi ja leidmata võimalusi. Nagu maastikud, mille kohal on alati avatud taevas, lõpmatus.

2005, kataloogi " Lõuna-Eesti maastikud" eesõna