Dunes

Dunes

I live in the Hague, on the edge of its famous dunes, where just over a century ago there were seaside meadows on which cattle would graze. It was on this tiny parcel of land, barely more than a few square kilometres in size, that Vincent van Gogh started working on his first oil paintings of dune landscapes and fishermen’s boats in 1882-1883.

Decades later Van Gogh’s work transfixed another Dutch artist, Piet Mondrian, whose series of paintings entitled Duinlandschap or ‘Dune Landscape’ were completed from 1909-1911. This series was a significant step towards abstraction in Mondrian’s work and may stand as one of the earliest abstract treatments of the landscape form.

I often walk in the dunes and have tried to decipher the nature of this landscape, with its unique light and open skies. One of the idiosyncrasies of these towering sands on the North Sea is the expanse produced by the proportions of the sea opening out on the horizon, the sky above and the land’s edge, wherein the sea and the sky dominate. It is a feeling of freedom and liberation. Another of the defining qualities of the dunes is the wealth of natural flowering plants you find here, which generate an impressionistic lightness on the landscape with their sea of blossoms. Here you will find rose hip, sea buckthorn and many other heath flowers.

To mark out the Dutch period of my life I painted a series of pictures of the dune landscapes – landscapes which have changed our understanding of impression on the canvas and the possibilities of painting.

The large abstract paintings in my series Düünid or ‘Dunes’ were painted on the back of the canvas to seep through as images on its visible side.The series is a continuation, in its own way, of my series Lõuna-Eesti maastikud or ‘Southern Estonian Landscapes’, in which I cogitated on the origins of Estonian art via the canvas and the flax-farming and hilly landscapes around me.

Urmo Raus

Düünid

Elan Haagis düünimaastike piiril, kus veel veidi rohkem kui sada aastat tagasi olid mereäärsed karjamaad. Sellel mõne ruutkilomeetri suurusel maalapil hakkas Vincent van Gogh maalima aastatel 1882-1883 oma esimesi õlimaale düünimaastikest ja kaluripaadidest.

Aastakümneid hiljem vaimustas Van Gogh’i looming teist suurt hollandi maalikunstnikku, Piet Mondriaani. Aastatel 1909-1911 valmis Mondriaanil maaliseeria Duinlandschap (Düünimaastikud). See maaliseeria oli Mondriaani loomingus oluline samm abtraktsiooni suunas ja võib-olla üldse üks esimesi abstraktseid maastiku käsitlusi.

Jalutan tihti düünides ja olen püüdnud lahti mõtestada selle omapärase valguse ja avatud taevaga maastiku olemust. Nende Põhjamere äärsete liivakõrgendike üheks omapäraks on tohutu avarus, mis tekib silmapiiril avaneva mere, taeva ja maapiiri proportsioonidest, milles domineerivad meri ja taevas. See on vabaduse ja vabanemise tunne. Düünimaastike teiseks omapäraks on looduslike õistaimede rikkus, mis oma õitemerega tekitavad maastikus impressionistliku kerguse. Siin kasvavad kibuvitsad, astelpajud ja paljud erinevad nõmmelilled.

Markeerimaks oma hollandi eluperioodi, maalisin seeria maale düünimaastikest. Maastikest, mis on muutnud arusaama kujutisest lõuendil ja maalikunsti võimalustest.

Minu maaliseeria “Düünid“, suured abstraktsed maalid on maalitud lõuendi tagumisele küljele ja ilmuvad ilmutisena lõuendi nähtavale poolele.

Seeria “Düünid“ on omamoodi jätk “Lõuna-Eesti maastike” seeriale, kus mõtisklesin eesti kunsti algupära üle lõuendi, linakasvatuse ja kuppelmaastike kaudu. “Düünid“ on mõtisklus hollandi kunsti lätetest.

Urmo Raus